And Then There Was Osaka & My Very First 300 Km/h Shinkansen Experience

See, kuidas ja miks ma eelmisel nädalal Shinkanseniga (Jaapani kiirkiirkiirrong) 300 km/tunnis Osaka poole kihutasin, on pikem jutt, kuid lühidalt tuleb selle eest tänada eurokriisi ning jeeni absurdset kurssi, mis on mind kirevatele juhutöödele juhatanud. Nimelt olen nüüdseks inglise keele tundide andmise, Jaapani toiduõli reklaamis osalemise ning mitmete tasustavate kirjatööde kõrvalt raha teeninud ka Jaapani suurima farmaatsiatehase Takeda poolt korraldatud äri simuleeriva üliõpilasmängu assisteerimisega. Miks selle tarbeks, et üks (pruunide silmadega) soomeugrilane 12 tundi järjest naeratades pabereid välja jagaks ja üliõpilasi simulatsioonis juhendaks, oli vaja sellel firmal kinni maksta minu 30 000-jeenine Shinkanseni pilet Tokyost Osakasse (u 300 eurot), jääb saladuseks, kuid mina ei kurda, sest sain lisaks teenitud palgale kohtuda ka blondkihar-füüsiku Aleksandriga ning mõnuga Osaka linnadzhunglit avastada.

Osaka on Tokyoga nii sarnane, et kui poleks olnud Aleksandrit ega natuke võõristavalt kostvat kohalikku dialekti, polekski aru saanud, et olen Tokyost 400 km kaugusel. Seetõttu olidki Osaka suurimateks vaatamisväärsusteks minu jaoks Osaka loss (pildid allpool) ja Aleksander ise :)

Muidugi oli ka põnev ohutust kaugusest Takeda korporatsiooni ärikultuuri piidelda. Mõistagi, nägin seda kõike vaid servast ja killukeste kaupa, aga sellegipoolest oli kasulik kõrva taha panna et:

1) kõik äriline suhtlus on tohutult viisakas, tänamiste-tervitamiste-heasoovimistega otsatult palistatud. Hierarhia paneb paika selle, kui sügavale kummardada tuleb, mismoodi vestluspartnerit kõnetada tuleb (kui üldse tohib), milliseid viisakusavaldusi kellegagi kasutama peab. Näiteks juba kunagi alguses pangakontot avades ehmatasin, kuidas pangaametnik (tooli peal istuvatele) üliõpilastele pangakonto tingimusi seletades nende ette vaibale põlvitas;

2) paljudes kontorites tuleb sinna sisenedes jalast võtta kingad ning edasi liikuda sussides või sokkis. Näiteks oli täiesti tavaline, et meie kella 6.40 hommikusöögi-koosolek toimus traditsioonilises Jaapani tatamiruumis, kuhu sisenedes kõik pomod assistentidega võrdselt kingad jalast koorisid ja kogu koosoleku sokkis pidasid (see oli siiski pigem tingitud tatamiruumi kasutamisest mitte koosoleku pidamisest);

3) ametlike ürituste puhul on pildistamised väga tähtsad. Grupipildid, solopildid, duopildid, triopildid;

4) kõiki asju arutatakse ilmatuma kaua, otsusele jõudmine on väga keeruline;

5) õige riietus on väga tähtis. Näiteks on noorel tööotsijal vaja tingimata kanda tööintervjuul tööotsimise-kostüümi, töö saanuna töö-just-saanud-kostüümi, tööl käies aga otse loomulikul tööl-käimise-kostüümi. Ja oh seda õnnetust, kui kümnete ja kümnete  täiesti samasugustena tunduvate pintsakute seast valid vale mudeli, sest siis võid sa tööintervjuule sattuda hoopis pulmapintsakus ja sellega kõiki segadusse ajada;

6) naistel soovitatakse ära ajada käsivartelt kõik pisikesedki karvad. Ei pidavat sobima ärikultuuri.