Tanzawa: Hungry Deer, Fuji-san & Forgot To Bring The Torch (Again)

Eelmisel nädalavahetusel sai taaskord Tokyo linnamelust põgenetud ning Nantai ja Kumotori mäetippude kõrval Tanzawa looduspargi järsakutel puhkida. Seekordne sihtmärk ei olnud küll meetritelt nii kõrge (umbes 1400m), kuid pakkus seni kogetust kõige kauneimaid vaateid jaapanlaste poolt kummardatud Fuji-san’ile. Teel tippu saime juba tavapärase kaasmatkajate muretsemise osaliseks (“Kuhu te, tüdrukud, lähete? Kas te teate, mis kell on? Kas teil lamp on?”), sest mõistagi ei alustanud me matkamist kell 6 hommikul nagu kohalikel kombeks vaid mõnusalt umbes kell 1 päeval. Aga meel oli meil hea, ilm jumalik, jalg kerge — nii et kui päevavalgel läbi lume ja muda mäetippu jõudsime, oli tunne ülev. Üleval kohtasime (Sara suureks elevuseks) näljast ja sõbralikku kitse ning hunnituid vaateid.

Aga varsti oli pidu läbi ning hakkas pimenema. Hakkasime kiirel sammul tuldud teed tagasi libistama, pilk murelikult päikeseloojangut piidlemas. Vaatamata kiirele laskumistempole, kobistamise viimase tunni oma 15-kilomeetrisest matkast pimedas, kohmakalt juurikate ja kivide vahel põigeldes ja ainsa valgusallikana mobiiliga valgust näidates. Mingil hetkel sai mul sellest aeglasest ettevaatlikusest aga kõrini ja hakkasin lihtsalt mäest alla jooksma. Pimedas, hüpeldes, silmi kissitades kassi nägemist imiteerides ja kohati suurest adrenaliinist hõisates. Vabaduse, lendamise ja salapärase öö segu. Parim osa matkast. Parem kui kits ja Fuji ja silmapiiritus.