Hiking 31 Kilometers to Mount Kumutori-san and Getting Acquainted With Japanese Snoring
Süües kasvab isu ja kuna eelmisest matkast enam lihased ei valutanud, võtsime (Talia, Ella, Yevgenij, mina) seekord suuna Fujile veelgi lähemale ning alustasime Owa linnast oma 31-kilomeetrist Kumotori-san mäetipu vallutusretke. Esimese päeva lõpuks olime uudistanud kaunist Mitrumine pühapaika, olnud üleriigilise kultuuripäeva puhul tunnistajaks võimsale Jaapani trummide etendusele ning roninud tundide kaupa värviliste langevate lehtede sahinas. Öö veetsime 2000 meetri kõrgusel asuvas mägihütis, mille puupõrand peale 13-kilomeetrist ronimist õige pehme tundus. Hüti enda leidmine oli muidugi paras katsumus, sest jäime natuke öö peale ja matkasime viimased tund aega vahelduvas kuuvalguses ja tähtedesäras – kambapeale teejuhatajaks vaid üks pisike taskulamp. Aga kui lõpuks kohale jõudsime, tähistasime edukat ronimispäeva piknikuga pilkases pimeduses ja pidulike Vana Tallinna lonksudega.
Teine päev algas kell viis hommikul, kui esimesed Jaapani matkajad kotte pakkima hakkasid ja oma kolistamisega meid kõiki üles ajasid. Nemad – va matkanohikud – lähevad magama siis, kui pimedaks kisub (kell 6) ja ärkavad enne päikesetõusu. Ja öösel nad valdavalt norskavad. Samas peab neid aga tänama selle eest, et ka mina päikesetõusu ära nägin, sest ilma nendeta oleksin selle kindlasti maha põõnanud. Päikesetõus oli igati kaunis ja mäed seal 2000 meetri kõrgusel veel ilusamad. Muide, väike kühmuke alt teise pildi paremas servas on paljukummardatud Fuji-san.
Ja siis hakkasime jälle ronima. Üldiselt ma ei kurda, sest teise päeva 18 kilmeetrit möödusid mõnusalt, vallutasime veel paar tippu (Nanatsuishi-yama 1757m ning Taka-no-su-yama 1737m) ja kõõlusime ulakalt mägede servadel, kuid kui meie lõppsihtkoht Okutama juba lähenema hakkas, muutus mägitee ühtlaselt järsuks languseks ning viimased 3 tundi tuli ettevaatlikult laskuda. Järjepidev järsk mäest allatulemine on aga, uskuge mind, niiiiiiii palju vaevarikkam kui mäest üles ronimine. Eriti just viimane tund hakkas karmilt varvastele ja lõpuks linna jõudes pildusid sääremarjad tuld. Seda mõnusamad aga olid tulikuum onsen oma looduslike kuumaveeallikatega ning viimased kotipõhja jäänud riisipallid.
võimas.
mägedest siin riigis jah juba puudust ei tule :)
Ülikaunis!
P.S. näpunäide (või palve) tulevikuks, kuidas oma blogi mitmekesisemaks muuta: kui sa oled nii oskuslik video tegija (trummivideo), siis järgmiseks palun ette võtta millegi (ainult) kõrvale mõeldu edastamine, esimeseks katseks näiteks nohimatkajate norskamine
jaa, väga hea idee ja olen selle peale mõelnud, aga mul ei ole salvestamise tehnikat veel… norskamine oleks super olnud linti võtta :)))
Yevgenij? Kas sedasi kirjutataksegi tema nimi päriselt?
Yevgeny — nii ta kirjutab ise oma nime. ta on leedukas :)
Wow Maria. Lugesin su blogi peaaegu et läbi. Tunne on selline, et justkui ise oleks ka seal käinud :) väga uhke – millised mäed ja millised kogemused. Lase aga edasi ! Meil on siin tüüpiline pühapäeva õhtu teleka ees – hakkan Tantsud tähtedega vaatama :D. EDU
the deepness in those landscapes with the sun.. hmm..
[...] nädalavahetusel sai taaskord Tokyo linnamelust põgenetud ning Nantai ja Kumotori mäetippude kõrval Tanzawa looduspargi järsakutel puhkida. Seekordne sihtmärk ei olnud küll [...]
Apua, 31-kilomeetrit!!!! Ma oleks juba m6tte tekkides pillid kotti pannud :0
V2ga tubli.
Teine foto on super.