Hiking 31 Kilometers to Mount Kumutori-san and Getting Acquainted With Japanese Snoring

Süües kasvab isu ja kuna eelmisest matkast enam lihased ei valutanud, võtsime (Talia, Ella, Yevgenij, mina) seekord suuna Fujile veelgi lähemale ning alustasime Owa linnast oma 31-kilomeetrist Kumotori-san mäetipu vallutusretke. Esimese päeva lõpuks olime uudistanud kaunist Mitrumine pühapaika, olnud üleriigilise kultuuripäeva puhul tunnistajaks võimsale Jaapani trummide etendusele ning roninud tundide kaupa värviliste langevate lehtede sahinas. Öö  veetsime 2000 meetri kõrgusel asuvas mägihütis, mille puupõrand peale 13-kilomeetrist ronimist õige pehme tundus. Hüti enda leidmine oli muidugi paras katsumus, sest jäime natuke öö peale ja matkasime viimased tund aega vahelduvas kuuvalguses ja tähtedesäras – kambapeale teejuhatajaks vaid üks pisike taskulamp. Aga kui lõpuks kohale jõudsime, tähistasime edukat ronimispäeva piknikuga pilkases pimeduses ja pidulike Vana Tallinna lonksudega.

Teine päev algas kell viis hommikul, kui esimesed Jaapani matkajad kotte pakkima hakkasid ja oma kolistamisega meid kõiki üles ajasid. Nemad – va matkanohikud – lähevad magama siis, kui pimedaks kisub (kell 6) ja ärkavad enne päikesetõusu.  Ja öösel nad valdavalt norskavad. Samas peab neid aga tänama selle eest, et ka mina päikesetõusu ära nägin, sest ilma nendeta oleksin selle kindlasti maha põõnanud. Päikesetõus oli igati kaunis ja mäed seal 2000 meetri kõrgusel veel ilusamad. Muide, väike kühmuke alumise vasakus servas on paljukummardatud Fuji-san.

Ja siis hakkasime jälle ronima. Üldiselt ma ei kurda, sest teise päeva 18 kilmeetrit möödusid mõnusalt, vallutasime veel paar tippu (Nanatsuishi-yama 1757m ning Taka-no-su-yama 1737m) ja kõõlusime ulakalt mägede servadel, kuid kui meie lõppsihtkoht Okutama juba lähenema hakkas, muutus mägitee ühtlaselt järsuks languseks ning viimased 3 tundi tuli ettevaatlikult laskuda. Järjepidev järsk mäest allatulemine on aga, uskuge mind, niiiiiiii palju vaevarikkam kui mäest üles ronimine. Eriti just viimane tund hakkas karmilt varvastele ja lõpuks linna jõudes pildusid sääremarjad tuld. Seda mõnusamad aga olid tulikuum onsen oma looduslike kuumaveeallikatega ning viimased kotipõhja jäänud riisipallid.