Yes, It Happened: I Wore a Kimono

Tänu sellele, et üks hästi nunnu Eesti tüdruk Johanna, kes siin samuti vahetusüliõpilasena möllab, omab laialdasi tutvusi piirkonna vanaemadega, sattusin ma eelmisel nädalal kimono meistriklassi.

See tähendab siis seda, et kohale oli kutsutud spets kimono sensei (õpetaja) – sest ega kimono selga sättimine pole lihtne töö! – ning mõned kimonohuvilised, kelleks olid paar naeratavat jaapani vanaema ja meie. Kõik muidugi jälle jaapani keeles, vanaemad ülielevil kapist uusi paelu ja riidetükke ja värke välja toomas ja peegli ees kõike detailsuseni lahti seletamas. Ja ohh neid erinevaid ribakesi, paelakesi, mustrikesi, sõlmekesi, nurgakesi! Kimonod nagu ka kalligraafia ja teetseremooniad ja muud pühad tegevused on siin väga keerulised ja õigete voltimiste ja liigutuste selgeksõppimiseks peab eraldi kursused läbi tegema.

Ka meie saime endale kimonod üll – ja mõned neist olid täiesti tutikad – ning siis kamandas põhi-vanaema (kellest ma varsti eraldi juttu teen) meid kõiki õue. Sest, mis sellest kimonost kasu on, kui keegi teine seda ei näe! Meie hiigeljalgadele prooviti suruda traditsionaalsed jaapani jalanõud ja siis läksime oma minisammudega (sest kimono on kitsas, mõelge geishade peale!) tänavatele jalutama. Kõik kohalikud muidugi olid shokis (Jaapani mõistes tähendab see, et nad jälgisid meid vaikides), kui me oma värisevate sammudega väikestel tänavatel ringi kolistasime ning üksteise kohmakuse üle naeru lagistasime.