Must esmaspäev

Tagasiteel tegin peatuse Rostovis (mitte midagi erilist) ja jõudsin esmaspäeva varahommikul kodusesse ja jahedasse Voronezhi. Teised reisilised olid minust juba paar päeva varem koju jõudnud ning jällenägemine oli rõõmus.

Rõõm asendus aga koheselt kurbusega: saime teada, et eile öösel tapeti välismaalasest tudeng. Peruulane. Endrique. See sama poiss, kes enne reisi meil külas käis, meiega koos makarone sõi, oma perest pilte näitas. See sama poiss, kes mulle pidi salsat õpetama. Me muidugi teadsime, et Voronezh on ohtlik ja et siin on rassism ja skinheadid, aga ikkagi ei tahtnud keegi meist uskuda, et kell 5 pärastlõunal avalikus pargis võib 7-liikmelist rahulikult jalutavat seltskonda rünnata 20-pealine skinheadide kamp. Täpselt nii aga juhtus: jalutavale seltskonnale hiiliti selja tagant ligi, poistele löödi pudeliga pähe, 3 seltskonnas olevat vene tüdrukut lükati kõrvale, teisi hakati lahmima. Peruu poiss Endrique sai noaga kuhugi reiearterisse (ma ei tea täpset med. nimetust), teine peruulane Alexander ja hispaanlane Mario (jajah, seesama poiss meie korruselt) said pudeliga ja niisama klobida ja seltskonnas olev ainuke vene poiss Ilja (jah, seesama kena poiss) sai ka paar hoopi, kuid tema jäeti ka rohkem nagu kõrvale, ikkagi ju venelane. Alexander ja Mario on haiglas, Ilja vigastused polnud suured ja ta lasti koju.

Sellises linnas elangi.