Belgium Proverb (After 6 Days in Brussels)

Brussels and Vana Tallinn belong together like Rompuy and Ashton.

Estonian Modern Opera

Paar päeva tagasi käisime Estonias vaatamas Erkki-Sven Tüüri moodsat ooperit Wallenberg. Esimene vaatus oli mingil määral konservatiivne ja traditsiooniliselt lahendatud, aga teine vaatus pööras minu eelarvamused ooperist mitmekordse vindiga pea peale. Ma tahaksin kirjeldada, mis laval toimus, aga siis rikuksin ära Teie unenäolise üllatusmomendi. Alates hetkest, kui püünele ilmus Wallenbergi vaimuna kergelt ülekaaluline Elvis Presley (!), muutus kogu ooper: tegelaskujud, värvid, emotsioon, suund, liikumine. Korraga oli kõik lihtsalt nii absurdne, et ei jäänud midagi muud üle kui kõva häälega naerda. Nagu nentis väga tabavalt Alvar Loog Postimehes: “See on täieliku maitsetuse ning ülima geniaalsuse hapral piiril balansseeriv lavastuslik leid“.

Ooperit mängitakse vaid loetud korrad aastas ja soovitan kõigile!

Home: Wasp Party

Kodu, kus ma Tallinnas koos kahe elukaaslasega elan, ei ole lihtsalt maja vaid hoopis justkui inimene (pensionär) või olend (kummitus) või lõputu lugu (kana ja muna dilemma). Siin olles on alati turvaline mõnulev tunne, muust maailmast isoleeritud vaba olek ning prõgisev kamin vuristab aja liikuma kiiremini kui tarvis oleks. Kuid meie maja on nagu elusolend mitte ainult sellepärast, et tal on pikk ajalugu ja intrigeerivad eelmised elanikud ning nendega seotud kappidest välja turritavad kaootilised mälestusejupid vaid pigem seetõttu, et see maja… ei maga!  Kogu aeg mingi pull käib.

Kõigepealt turtsus veepump iga kolme minuti tagant nagu solvunud bronhiidis tiiger, siis juba iga kolmekümne sekundi järel, ja, et natukegi rahu saada, keerasime kokkuhoidlikult pumba kinni, kui just vett väga vaja polnud. Sellise käitumise peale võttis kuumaveeboiler kopsud õhku täis ja lõhkes suure vilinaga, jättes meid üleüldse veeta. Nädal aega tühjalt puhisevate kraanidega (hambaid pesime vihmaveetünnis) motiveeris poisse lahendama kanalisatsioonimüsteeriumi ning kraavi kaevama ja… ausalt öeldes, ma ei tea, mis nad seal täpselt tegid, aga läks palju liiva, aega ja kuivasid särke, ja vesi tuli lõpuks tagasi.

Nüüd on meie vanakesel majal uus mure: õues on aina jahedam ja akende vahelt puhub muudkui külma õhku. Kütad ja kütad (sisseajavast ahjust ma ei räägi), puudki varsti otsas, aga ikka tunned varvastel jahedat talvetuulekest (Karl: “Mis külm? Mul on teine tekk veel”). Aga! Otsekui märgiks, et me ikkagi mõnikord kütame, ärkasid rahulikust talveunest mitte nii rahulikud pööningul pesitsevad herilased, kes nüüd sala-aukude kaudu meie elamispinda ründavad. Bzzzzzzzz….. Bzzzzzzzzz….. Bzzzzzzzzz….. kajab me kõrvus ja Karl poriseb omaette, kui neid vaeseid poolunes, kuid siiski võitlusvalmis, linnukesi mitmekaupa voodist, vannitoa põrandal hängimast, riiete seest jne avastab. Õnnetud herilased on tuppa jõudes suhteliselt uimased ning segaduses, aga väga motiveeritud!, ja nii tekibki mitu korda päevas väike herilas-huumorihetk: Bzzzzzzzzzz….. Bzzzzzzzzz….. Bzzzzzzzzzzz…. ja siis põnts! vastu seina.

Brussels Feels Like Home

Meanwhile, I managed to go to Brussels for a few days, where I was dazzled by two things:

1) By boss works even when she’s sleeping which seriously challenges my otherwise rather strong feeling of solidarity.

2) The bathroom of my hotel room was as big as my friend’s and my former room in Paris many many years ago. Which made my rather nostalgic and I would hereby like to send cider-and-cheese-tasting regards to Artur, Evelyn, Kristi, Hendrik, Tim and maybe others whom I can not remember, who all, at one point, helped us to put each one of the 12 m2 of the room into good use. My favourite memory goes back to one spring, when all the available floor space was covered by sleeping bodies and we still had to accommodate Hendrik… Who finally enjoyed his sleep on the very tiny balcony. Good old times.

Hi, Ca Va? Jella, Ciao! aka How I Survived Eating Raw Meat In Beirut

Ahjaa, ja oma esimesel õhtul sõin sellist kohalikku hõrgutist nagu téblé – toores kreemjaks püreestatud liha – ja kaffa – toores kreemjaks püreestatud liha piparmündiga. Seda sametist ollust haarati kohalikule õhukesele saiale, haugati jääkuubikute vahel serveeritud toorest sibulat (siis tuleb ainult sibula magusat maitset) või küüslaugukreemi kõrvale ja njämmm… Üllatavalt hea oli. Ja kõik kohalikud ütlesid hilejm: “Respect!”

Hiljem preventatiivselt klõnksatud viinashottidest ma rääkima ei hakka.

The Lion May Show His Teeth But It Does Not Mean That He Is Smiling

Millegipärast ma natuke kartsin Beirutisse minna. Meediakajastused poliitikategelaste atendaatidest, 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni sõjast ja Hezbollah piirkondade pommitamisest ning reisifoorumi postitused, kus kirjeldati linnas patseerivaid relvastatud sõdureid ja tänavanurkadel laiutavaid tanke, tegid natuke kõhedaks küll. Lisaks kujutasin ette, kuidas õbluke Euroopa tüdruk peab tänaval liikumiseks põlevate silmadega Araabia meestest summast läbi murdma… Aga tegelikult polnud üldse nii hull, sest:

1)      Sõda on läbi ja Beirut teeb kõik selleks, et linna üles ehitada, pommiauke lappida ja turistidele jälle meelepäraselt turvaline olla;

2)      Tangid ja sõdurid on, padrunivööd ja meetrite kaupa okastraati ka, aga laigulised härrased on rahulike nägudega ning püssidega ei vehi;

3)      Beirut kannab õigusega Lähis-Ida Pariisi nime ning on oma pulbitsevat ööelu, head kliima (võid samal ajal mägedes suusatada ja rannas peesitada) ja rikkaliku ajaloo tõttu (esimest korda mainitud 14. sajand BC, kuulsad Liibanoni seedrid kirjas nii Piiblis kui ka foiniiklaste lemmikud) kogu Lähis-Ida piirkonna eelistatuim puhkepaik;

4)      Linn on ilus, kesklinn prantsusepäraselt klanitud, Gucci käsikäes D&G-ga, kõrvaltänavatel romantilised liivakivist rõdutatud majakesed lillepottidesse uppumas ja äärelinnas kandilised kortermajad palmidega segi;

5)      Linnas sai täitsa rahulikult liikuda, kui pidev pilkudega saatmine, tervitussõnade pobisemine ja tuututamine tavapäraseks arvata.

Liibanonlased on tohutult sõbralikud ja külalislahked – mind veeti ühest restoranist teise ja tuuritati tundide kaupa vaatamisväärsuste vahel. Suutsin araabia kultuuri ja keele ja rahva kohta pärides vaid ühe suure fopaa teha. “Jumala eest, Maria, me ei ole araablased! Me oleme liibanonlased!!!” – kohalikud teevad väga suure vahe enda ja araablaste vahel, justkui rõhutades, et araablased võivad olla stereotüüpilised pealetükkivad rahaga lehvitavad radikaalid, aga nemad on teistsugused – kristlased, euroopalikud, rahumeelsed, intelligentsed. Võõral on väga raske pelgalt keele ja välimuse järgi otsustada, kes mis rahvusest või religioonist on, seega tuleb keelekasutuses diplomaatiline olla.  (Eriti tundlik on  religiooni teema, mis riigis palju vastasseisu on tekitanud. Kokku on Liibanonis 19 usku, kuid põhilised pinged on kristlaste ja moslemite vahel, kes vaatamata oma ajaloolistele probleemidele üritavad hetkel siiski habrast poliitilist tasakaalu hoida).

Väga huvitav on liibanonlastega arutada nende kodumaa poliitikat ja tulevikku. Riik, kus 20 miljonit elanikku elavad väljaspool (vaid 4 miljonit Liibanonis), on läbi aegade olnud poliitiliselt väga keerulises seisus. Liibanoni ainulaadne kultuuriline ja usuline segu on ühteaegu nii õnnistus kui needus ning kohalikud inimesed ühest küljest jumaldavad oma riiki, kuid samas, arvestades jätkuvat poliitilist ebastabiilsust, elaksid hea meelega rahulikumas piirkonnas. Mõned usuvad, et nende riik ei saa kunagi olema täiesti rahulik ja turvaline. Aga  selline tõdemus nende rõõmsameelsust eriti ei häiri.

For Kaspar (Be Careful What You’re Wishing For)

Estonia – Somewhere Near Ukraine?

Strolling In and Out of Beirut (Avoiding The Fancy Areas)

Beirut – Paris of the East

Regards from Beirut! Beirut on nii sagiv, elav, pulbitsev, omapärane, kaunis, räämas, liivakivine, pariisilik, lille-rõduline, tuututav ja sõbralik linn, et mul ei jäägi mahti siin seda kõike kirja panna. Pildid ja pikem jutt tuleb peagi, kui konverents läbi ja ma kuskilt korraliku interneti leian.